„Tööjõupuudus ei ole vaid ettevõtjate probleem. Tegemist on Eesti arengu pikaajalisema küsimusega – kui töökäsi ja maksumaksjaid jääb järjest vähemaks, siis kes maksab 25 aasta pärast pensioni, kes peab üleval haridus- ja tervishoiusüsteemi ja kogu riiki,“ ütles tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar pressiteate vahendusel.
Tööandjad esitavad peaminister Taavi Rõivasele saadetud kirjas kaks ettepanekut. Esiteks soovitakse välistööjõu värbamisel kehtestada kohustuslikuks miinimumpalgaks valdkonna keskmine töötasu.
Tööandjad näevad positiivse muudatusena seda, et välismaalaste seaduse eelnõus on välistööjõule kehtestatud palgakriteeriumi vähendatud – senise 1,24-kordse Eesti keskmise palga asemel nähakse ette vähemalt Eesti keskmise palga maksmise nõuet.
See ei ole keskliidu liikmete hinnangul siiski piisav, sest ei aita sektoreid, kus palk jääb keskmisele alla, näiteks ehituses ja teeninduses. Üle keskmise palga teenib Eestis vaid ligi 35% töötajatest. Kui üldse on kindel tahe siduda palga nõue keskmisega, peaks see olema sektoripõhine.
„Kartus, nagu hakkaksid tööandjad massiliselt eelistama odavat välistööjõudu eestimaalastele, ei ole reaalne. Endiselt jääks alles vahefilter töötukassa näol, kes annab väljaspoolt Euroopa Liitu töötaja töölevõtmiseks loa vaid siis, kui Eesti tööturult vastava ala spetsialiste saada ei ole,“ lisas Tamsar.
Paralleelselt palganõude leevendamisega peab tööandjate keskliit hädavajalikuks suurendada sisserände piirarvu. Tööandjate ettepanekul tuleb sisserände piirarvu määratlemisel lähtuda tööjõu tegelikust puudujäägist ehk tööealise elanikkonna vähenemisest teatud perioodil, näiteks eelmise kalendriaasta andmetest lähtuvalt.
„Kuni aastani 2040 prognoositud demograafiliste arengute tõttu jääb Eesti tööjõuturult aastas keskmiselt puudu ligi 5000 inimest, see teeb kokku üle 100 000 inimese. Sidudes sisserände piirarvu Eesti alalise elanikkonnaga, oleme olukorras, kus tööjõu vajaduse suurenedes võib sisserände piirarv paradoksaalsel kombel hoopis väheneda, kuna alaliste elanike arv väheneb,“ kirjutas Tamsar. „Hirm, et välistööjõud toob kaasa töökohtade kadumise kohalikele, ei ole põhjendatud. Tegelikkus on vastupidine: tööjõupuuduse tõttu tegemata jäävad investeerimisotsuste tulemusena ei teki uusi töökohti ka eestimaalastele.“
Tööandjate hinnangul ei ole Eesti põhiküsimus mitte kaitse sisserändaja eest, vaid see, kuidas üldse asjalikke inimesi siia väärtust looma meelitada. See on märgitud ka World Economic Forumi 2015-2016 konkurentsivõime edetabelis Eesti ühe nõrgima aspektina.
