Tänapäeval on tavapärane, et ettevõtted rendivad äripindu ja seadmeid. Rentida võib aga ka näiteks sõidukeid.

Üha rohkem populaarsust kogub just sõidukite täisteenusrent, mis pakub sõidukikasutajatele mugavat „kõik ühes” haldusteenust. Selline teenus sobib ettevõtjatele, aga ka eraisikutele, kes ei soovi end siduda liisingukohustusega, kuid vajavad liiklemiseks autot. Täisteenusrenti on mugav kasutada ka ettevõttel, kes palkab tähtajaliselt töötaja, kes vajab sõidukit tööülesannete täitmiseks.

Lihtne ja mugav teenus

Täisteenusrendi puhul on tegu liisingu mugavama alternatiiviga, kuivõrd klient peab sõidukit üksnes tankima ja pesema, kõik muu on tema eest korraldatud. Seega tuleb täisteenusrendi võlu välja eelkõige juhul, kui ettevõtte käsutuses on mitu sõidukit, mille haldamiseks ei ole enam vajadust põhitegevuse kõrvalt aega kulutada.

Tavapäraselt sisaldab tähtajaline täisteenusrent

•  liiklus- ja kaskokindlustusmakseid,
•  korralisi hooldus- ja remonttöid,
•  rehvivahetust,
•  tehnoülevaatust jt.

Kuumakse on seejuures terveks lepinguperioodiks fikseeritud. Täisteenusrent pakub lihtsat eelarvestamise võimalust ja kulude kontrolli: hinnad ja kulutused lepinguperioodil ei muutu ning vajaduse korral saab laenatud sõiduki igal ajal tagastada.

Õiguslik alus

Eesti seadused täisteenusrendi mõistet ei defineeri. Täisteenusrent sarnaneb oma olemuselt kasutusrendi tüüpi liisinguga – mõlemal juhul maksab klient sõiduki kasutamise eest, kuid sõiduk ei kuulu kliendile. Olgugi et tegu võib olla olemuselt sarnaste teenustega, on neil õiguslikus mõttes siiski oluline erinevus.

Kasutusrendi puhul ostab liisinguandja kliendi valitud sõiduki ning annab selle teatud perioodiks sõitjale kasutada. Klient tasub igakuiseid liisingumakseid ning liisinguperioodi lõppedes võib ta sõiduki tagastada või selle jääkväärtusega välja osta.

Täisteenusrendi puhul on tegu aga tasulise ja tähtajalise kestvuslepingu ehk üürilepinguga võlaõigusseaduse § 271 mõttes ning üüritav ese on sõiduk koos sellega seotud kõrvalkuludega.

Täisteenusrendi ja liisingu vaheline erinevus seisneb selles, et liisingu puhul on sõiduki kasutajal kohustused, millega tuleb tegeleda, ja lisakulud, millega tuleb arvestada. Täisteenusrendi puhul tegeleb sõiduki kasutamisega kaasnevate kohustuste ja kuludega teenuse pakkuja.

Oluline erinevus on ka vastutuse jagunemisel: erinevalt üürileandjast ei lasu liisinguandjal üldjuhul vastutust liisinguvõtja kasutusse antud sõiduki puuduste eest. Üürileandja vastutus on seega liisinguandja vastutusest oluliselt ulatuslikum.

Üürisuhe võib muutuda liisingusuhteks

Kuigi täisteenusrent on olemuselt üürisuhe, võib üürisuhe muutuda liisingusuhteks, kui täisteenusrendi teenuse pakkuja võimaldab rentnikule kokkulepitud summa eest sõiduki väljaostmist rendiperioodi lõpus. Juhul kui sellist võimalust pakutakse ka eraisikutele, võib krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 3 kohaselt tegemist olla krediidi andmisega (peale rahasummana antava krediidi loetakse seaduse kohaselt krediidi andmiseks ka näiteks järelmaksu või muu abi finantseerimine). Selline tegevus vajab aga finantsinspektsiooni eraldi tegevusluba.

Kokkuvõtlikult on oluline rõhutada, et iga täisteenusrendi lepingut tuleks vaadelda eraldiseisvana. Olenemata lepingu nimetusest, võib konkreetse lepingu sisust ja tingimustest tulenevalt olla tegu kas üürilepingu või liisingulepinguga.