„Oleme kogu protsessi vältel seisnud selle eest, et valdava osa meie ettevõtjate jaoks jääks kehtima meie investeeringuid soodustav tulumaksusüsteem. Sellega on läbirääkimiste käigus ka arvestatud, küll aga on küsimärgi all veel mõned tehnilised detailid, mis tuleb enne eelnõu lõplikku heakskiitmist läbi arutada,“ selgitas rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus.
Kompromissina on Euroopa väikeriikidele pakutud lahendust, mis võimaldaks miinimummaksu direktiivi rakendamise teatud aastateks edasi lükata.
Läbirääkimist vajab veel nii aastate arv kui ka lahenduse tehniline pool, et saavutatud kokkulepet oleks võimalik ka tõhusalt rakendada,
lisas rahandusminister.
Rahandusministrid leppisid teisipäeval kokku EL-i piiril kohaldatava süsinikdioksiidi kohandusmehhanismi loomise. Meetme eesmärgiks on asetada EL-i siseturul kolmandate riikide tootjad samasse olukorda EL-i tootjatega ja takistada kõrge süsinikuheitega tööstuse kolimist kolmandatesse riikidesse. „Oluline on jätta ettevõtetele piisavalt aega uue regulatsiooniga kohanemiseks, nii et täies mahus hakkab meede tööle alles aastal 2035,“ selgitas rahandusminister.
Kohandusmehhanismi hakatakse rakendama kolmandatest riikidest Euroopa Liitu imporditavatele süsinikuheitemahukatele kaupadele: tsement, väetised, raud ja teras, alumiinium ja elekter. Nende kaupade sissetoomiseks peavad importijad sertifikaatide vormis tasuma kaupadega kaasneva süsinikuheite eest heitmekaubanduse süsteemi oksjonil kujunenud hinna.
Heitmekaubanduse süsteemis on plaanis Euroopa Liidu tootjatele eraldatavaid lubatud heitkoguste ühikute koguseid hakata alates 2026. aastast vähendama ja viia need 2035. aastaks nullini. Pakutud süsteem tähendab, et kolmandate riikide ja Euroopa Liidu kaupadele kehtiksid tulevikus samad tingimused ja ka imporditavatelt kaupadelt hakatakse tasuma EL-i tootjatega samadel alustel süsinikuheite kulu.
Kohandusmehhanismi rakendamine on vajalik, et vähendada Euroopa Liidus kasvuhoonegaaside heidet, vältides samal ajal heite suurenemist väljaspool Euroopa Liitu. Meetme kasutuselevõtule eelneb kolmeaastane üleminekuperiood ja sellele järgneb kümneaastane periood, mil tasuta kvoodi osa vähendatakse järk-järgult. Need üleminekuajad annavad Euroopa Liidu ja kolmandate riikide ettevõtetele ning ametiasutustele piisavalt aega uue süsteemiga kohaneda.
