Advokatuuri blogis kirjutab Indrek Sirk Eesti karistusõigusest ja sellest, mis aitab hoida joobes inimest autoroolist eemal.
Mis olid peamised vastuargumendid, miks see eelnõu justiitsministeeriumi tagasi analüüsimisele saadeti?
Karmi karistuse hirm ei ole vahend, mis hoiaks joobes inimese autost eemal. Üldjuhul on joobes autorooli istunud inimesel alkoholiprobleem, mida on vaja ravida. Karm karistus alkoholisõltuvust ei ravi. Ka automaatne vanglasse saatmine ei lahenda probleemi. Inimese mõjutamiseks on erinevaid viise ning vajalik on paindlik lähenemine. Vangistuse kohaldamine on ka praegu võimalik, seda ei pea kohustusliku meetmena ette nägema.
Senised uuringud on kinnitanud, et karistuse karmistamine või karm karistus iseenesest ei hoia inimest autost eemal. Kuni 1. juulini 2009 oli kriminaalkorras karistatav üksnes korduv joobes juhtimine, alates 1. juulist 2009 oli kriminaalkorras karistatav ka esmakordne, kui joove on üle 1,5 promilli. Alates 1. jaanuarist 2015 tõsteti kohaldatava rahalise karistuse maksimummäär 5000 euroni (isikutel, kelle sissetulek ei ületa miinimumpäevamäära).
Šokivangistus on kahtlemata mõjuv meede, kuid kõigi süüdlaste valikuta vangipanemine ei ole minu hinnangul lahendus.
Kriminaalpoliitika analüüsi järgi vähenes 2016. aasta esimesel poolaastal politsei tabatud joobes juhtide arv 11%. Kriminaalses joobes tabatud juhtide arv on viie aasta madalaimal tasemel. Kas statistikat arvestades tundub praegu seaduse karmistamine asjakohane?
Tabatud joobes juhtide arv sõltub politsei võimekusest teostada liiklusjärelevalvet. Tabatakse niipalju, kui politseid on tänaval. Kuna politsei tegi eelmisel aastal vähem alkoholikontrolle ning ka üldine liiklusrikkujate tabamine vähenes kogu politsei tegutsemisaja madalaimale tasemele, siis on loogiline, et tabati vähem ka joobes juhte.
Samas on oluline märkida, et „Kõik puhuvad“ politseioperatsioonide käigus tabatud alkoholi tarvitanud juhtide osatähtsus on võrreldes 20 aasta taguse ajaga vähenenud lausa neli korda (enne ligi 2%, nüüd alla 0,5% kontrollitud juhtidest) ning joobes juhtide põhjustatud raskete liiklusõnnetuste arv on vähenenud – nii suhtarvuna kui ka absoluutarvuna koos raskete liiklusõnnetuse arvu üldise langusega.
Algatus on tekitanud avalikus arutelus küsimuse, kas tegemist võib olla sooviga lahendada suuremat probleemi karistusega selle ennetamise asemel. Milliseid ennetamisvõimalusi näete?
Seadusega joobes juhtimisi ennetada ei saa, väga suures osas on küsimus ühiskondlikes hoiakutes, mis on viimase 20 aasta jooksul oluliselt paranenud. Joobes juhtimisega enam ei kelgita, kuid harjumuspärast käitumist ei murra. Seejuures on iga uus põlvkond selles küsimuses õiguskuulekam.
Mina usun, et olukorra paranemiseks on vaja üldhariduskoolide õppekavva lülitada ka liikluse ja alkoholiga seotud teemad, samamoodi ka tuleohutus ja üldine alkoholiga seotud riskide õpetus. Keskmine inimene ei oska adekvaatselt hinnata alkoholiga seotud riske ega ka seda, kuidas ja kui kaua alkohol talle mõju avaldab.
Räägitud on ka muudest võimalustest peale karistuse, näiteks alkolukust. Mida sellest alternatiivist arvate? Kuidas peaks selle kehtestama ning millised on kogemused teistes riikides?
Alkolukk on mitmes riigis alternatiivkaristus isikutele, kellel on juhtimisõigus tingimuslikult alles jäetud. Busside ja raskeveokite tehasevarustuses on juba üha rohkem selliseid seadmeid. Need on efektiivsed, kuigi mitte alati 100%.
Kui inimene ei suuda end ise piirata, on tehnilised seadmed kindlasti abiks.
Näiteks turvavööde kasutamine esiistmetel on juba peaaegu 100% suuresti tänu autodesse paigutatud hoiatussüsteemidele ja inimeste teavitamisele. Alkoholi tarvitamist kontrollivad seadmed isikutele, kellele on määratud alkoholi tarvitamise keeld, on küll isikuvabaduste mõningane piiramine, kuid samas tõhus alternatiiv tema eraldamisele ühiskonnast.
Arvamused juhtimisõiguse äravõtmise kohta on vastakad. Ühelt poolt on seda meetmena soovitatud, teiselt poolt aga ei pruugi see roolijoodikut rooli taha istumast hoida. Kui tõhus see meede teie hinnangul on?
Nagu kõik muud karistused, on ka sellel plussid ja miinused. Karistus on mõjus inimesele, kellele see mõju avaldab. On inimesi, kellele see on nii oluline, et ta korrigeerib oma käitumist. Ning on inimesi, kes elavad põhimõtte järgi, et juhiluba ei sõida.
Riigikohtu kriitika eelnõule seisneb selles, et see võtab kohtunike käest ära kaalutlusõiguse ning annab ministeeriumile kohtumõistja rolli. Seda arvestades, kuidas eelnõu üldse Eesti karistusõigusse sobitub?
Varem ei ole Eesti karistusõigus kasutanud automaatse šokivangistuse regulatsiooni. Teatud raskemate kuritegude puhul on vangistus paratamatu, kuid joobes juhtimine ilma kahjuliku tagajärjeta on kuritegude hierarhias üks kergemaid kuritegusid.
Seadusandjal on kahtlemata õigus otsustada karistusmäärade üle, kuid praegusel juhul on initsiatiiv tulnud täitevvõimult, kelle kureerida on riiklik süüdistus. Justiitsminister on avaldanud usaldamatust esmalt prokuratuurile, sest üldjuhul lahendatakse sellised kriminaalasjad kokkuleppemenetluses.
Teisalt on tegemist kohtuvõimu otsustusõiguse ja sõltumatuse riivamisega, kuna vangistuse kohaldamise võimalus on ka praegu karistusseadustikus olemas. Kui vahetult kohtusaalis kriminaalasja arutav kohtunik hindab isiku karistamiseks piisavaks tingimisi vangistust või üldkasulikku tööd, siis ministeeriumis statistikanumbreid vaadates ei saa karistuse personaliseerimise võimalust piirata.
Algatuse taustal on asjaolu, et korduvalt vahele jäänud roolijoodikuid on tihti karistatud tingimisi vangistusega. Kas teie arvates on see probleem?
See ei ole probleem. Iga karistuse taga on kohtumenetlus ja kohtuniku sõltumatu otsustus. Joobes juhte ei ohjelda vangla, vaid vahelejäämise hirm ning teadlikkus oma teo tagajärgedest. Esimese jaoks on vaja tõhusamat järelevalvet, teise jaoks teavitust, koolitusi ja sotsiaalprogramme. Ning alkoholisõltuvuses inimesed vajavad eelkõige ravi.
