Eelmisel aastal olid 26 korral 28st avalduse esitajateks töötajad ja kahel korral pöördusid töövaidluskomisjoni poole tööandjad ise. 5 juhul rahuldati vaided täielikult, neljal – osaliselt. Rahuldamata jäeti 15 kaebust ning osapoolte loobumise tõttu lõpetati menetlus 2 korral. 8 töövaidluskomisjoni otsust on vaidlustatud kohtus. Peamised ebavõrdse kohtlemise tõttu esitatud nõuded on olnud tingitud diskrimineerimisest seoses lapsevanemaks olemisega, raseduse tõttu töölt töölepingu ülesütlemise ja ametiühingusse kuulumise tõttu. Esines ka nõudeid seoses ebavõrdse kohtlemisega soo, vanuse, rassi ning poliitilise kuuluvuse tõttu. Tööinspektsiooni peadirektori Maret Maripuu sõnul on tööalase diskrimineerimisega seotud töövaidluste arvu kasvu plusspool see, et inimeste teadlikkus nende õigustest võrdsele kohtlemisele on kasvamas. "Näeme sedagi, et enamusel juhtudel on kaebuste taga ka tõsine probleem. Tahan rõhutada, et võrdõiguslikkus pole kitsalt mõistetud meeste – naiste erineva kohtlemise probleem, vaid sellest palju laiem. Eriti tahaks nimetada juhtumeid, kus töösuhe lõpetatakse perekondlike kohustuste täitmise tõttu (rasedus, lapse eest hoolitsemisega seotud puhkuste kasutamine), on ka juhtumeid, kus töösuhe seatakse olenevusse poliitilisest kuuluvusest. Soovin, et inimesed teaksid oma õigusi ja julgeksid nende eest seista.“
Seadused, mis kaitsevad ebavõrdse kohtlemise eest:
- Eesti Vabariigi Põhiseadus keelab diskrimineerimise üldiselt ning tagab kõigile võrdse positsiooni seaduse ees.
- Soolise võrdõiguslikkuse seadus keelab inimese soo tõttu diskrimineerimise kõigis eluvaldkondades.
- Võrdse kohtlemise seadus keelab kohelda inimesi ebavõrdselt nende rahvuse, rassi või nahavärvuse tõttu töö saamisel, tasustamisel, edutamisel, hariduses ning kaupade ja teenuste saamisel. Võrdse kohtlemise seadus keelab ka inimeste diskrimineerimise vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse või veendumuste tõttu, kuid siin annab seadus kaitse vaid töö- ja kutseõppe valdkonnas. Võrdse kohtlemise seaduse järgi ei tohi üht inimest teisega võrreldes töösuhetes kehvemini kohelda ka perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi, töötajate huvide esindamise või ametiühingusse kuulumise, keeleoskuse või kaitseväe kohustuse täitmise tõttu.
