Pensionisamba vabatahtlikkuse pooldajate peamine argument on, et kui riik jätaks II sambasse maksed kogumata, kasutaksid inimesed ise seda raha tõhusamalt ning saavutaksid oma investeeringutele parema tootluse ja madalamad halduskulud kui kogumispensioni fondid. Kohustusliku kogumispensioni kasuks räägib seaduspära, et omal käel investeeritaks pensioniks liiga vähe, ka OECD (2018)[1] soovitab riikidele pigem kohustuslikku kui vabatahtlikku kogumispensioni süsteemi.
Selleks, et mõista, mida tähendaks II pensionisambast loobumine inimeste varadele ja kohustustele, võrdlesin, kui palju kohustusi ja muud vara peale teise samba on neil inimestel, kes on teise sambaga liitunud võrreldes nendega, kes ei ole.
Sääste, aktsiaid ja võlakirju on II sambaga liitunutel ja mitteliitunutel sama palju ning ka kinnisvarasse, sõidukitesse ja ärivarasse pole need inimesed rohkem investeerinud, kes kogumispensionisse vabatahtlikult ei panusta. Selgus hoopis tõsiasi, et II pensionisambaga liitunud on märksa rohkem investeerinud III sambasse. Inimesed, kes on otsustanud pensioni jaoks säästa, kasutavad sageli mõlemat võimalust. Seega andmed ei kinnita, et II sambaga mitteliitunud oleksid investeerinud enam teistesse varadesse.
Kogumispensioniga liitunutel on aga suuremad kohustused kui II sambata isikutel, seda nii pangalaenude kui ka krediitkaardi kasutamise ja arvelduskrediidi puhul. Kui vaadata varasid ja kohustusi koos, siis ei erine kogumispensioniga liitunud inimesed neist, kes pole kogumispensioniga liitunud. Kuigi II sambast loobunutel on vähem kohustusi, on neil ka vähem varasid, näiteks III sambas. Jättes kõrvale varad II sambast, siis pole II sambast loobunute varaline seis parem kui teise sambaga liitunutel. Seega ootab neid pensionieas II samba puudumise võrra väiksem pension, mida ei korva ka varade müük ega üüritulu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesed ei säästaks vabatahtlikult piisavalt, et II samba puudumist tasa teha. Analüüs näitab, et II sambaga inimesed säästavad pensionieaks selle samba võrra rohkem.
Taustaks lühidalt metoodikast. Kasutasin 2013. aasta leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu andmeid (Household Finance and Consumption Survey, HFCS) isiku tasandil. Vaatlesin vaid 1942.–1982. aastal sündinud isikuid, kellele oli II sambaga liitumine vabatahtlik. Selles vanuserühmas leidub II sambaga liitunuid ja mitteliitunuid igas sünnipõlvkonnas ja tänu sellele saan nende varasid ja kohustusi võrrelda. Vabatahtlik liitumine tähendab aga seda, et II sambaga liitunute rühm võib mitteliitunutest erineda näiteks sissetuleku, vanuse või muude tunnuste poolest. Võtsin seda arvesse, kasutades selleks majandusanalüüsis levinud lähenemist: sobitusmeetodeid[2]. Vaatlesin II sambaga liitunute ja mitteliitunute vahelisi erinevusi kõigis põhilistes varade ja kohustuste tüüpides ning netovarades, mis on defineeritud kui varade ja kohustuste vahe.
Lisa: Analüüsi metoodika pikem kirjeldus ja detailsemad tulemused
